1)Kristiine Keskus, Endla 45, 10615 Tallinn
Kristiine keskus on kaubanduskompleks Tallinnas Kristiine linnaosas. 53 000-ruutmeetrise brutopinnaga keskuses tegutseb üle 170 kaupluse ja teenindusasutuse. Kristiine keskuse suuremad rentnikud on Prisma, Zara ja Jysk. Keskust külastab päevas ligikaudu 20 000 inimest.
Esialgu plaaniti 10 000 ruutmeetri suurust hoonet.
21 000-ruutmeetrine Kristiine keskus avati 28. mail 1999 kell 10:00. Avapäeval külastas keskust 35 000 inimest.
Keskuse ehitusmaksumus oli 300 miljonit krooni.
Esimene nüüdisaegne hüpermarket Eestis oli keskuses tegutsev Primo.
Suvel 2010 kapitaalremondi läbinud Tulika tänava lõik Endla tänava ja Nõmme tee vahel rekonstrueeriti Kristiine Keskuse tellimusel. Ettevõtte raha eest ehitati välja ka tänavalõigul olevad ringristmikud ning äsja kasutusse võetud bussipeatus.
Tänava rekonstrueerimine läks Kristiine Keskusele maksma umbes 14 miljonit krooni. Kommunaalameti andmetel on see suurim investeering, mille üks eraettevõte Tallinna tänavate remontimisel on teinud
- Kristiine keskust on kümne aasta jooksul külastanud 73 miljonit inimest.
- Emori viimase uuringu kohaselt on Kristiine populaarseim kaubanduskeskus Tallinnas.[viide?]
- Keskuse 10 aasta käive on 10,7 miljardit krooni.
- Keskuse turuväärtus on 2009. aastal hinnanguliselt 1,4 miljardit krooni.
- Alates keskuse avapäevast on järjepidevalt keskuses olnud 18 rentnikku. Nende auks on aatriumis tähtede allee.
- Keskust juhatab alates esimesest päevast Allan Remmelkoor.
Vabaduse väljak, Tallinn
Vabaduse väljak on Tallinnas Kesklinna linnaosas asuv esindusväljak.
Ajaloo jooksul on see kandnud ka nimesid Heinaturg, Puu- ja heinaturg, Peetri plats, Vabaduse plats, Võiduväljak, Võidu väljak.
Vabaduse väljak piirneb idas Jaani kiriku ja Pärnu maanteega, läänes Harjumäega, põhjas kunagise kindlustusseltsi EEKS-Maja hoone, Tallinna Kunstihoone, Eesti Kunstnike Liidu maja ja Tallinna Muusikakooli hoonega, lõunas hotell Palace'i, Vene Teatri ja Tallinna Linnavalitsuse hoonega.
Vabaduse väljakult algavad: lääne suunas Kaarli puiestee, ida suunas Estonia puiestee ja lõuna suunas Roosikrantsi tänav. Vabaduse väljaku põhjaküljel lõpeb Tallinna vanalinnast tulev Harju tänav.
Vabaduse väljaku ääres asuvad:
- Vabadussõja võidusammas (2007)
- Tallinna Jaani kirik (1870), Vabaduse väljak 1
- Elumaja koos esimesel korrusel asuvate äriruumidega, Vabaduse väljak 2 /Suur-Karja tänav 18
- Hotell Palace (1936), Vabaduse väljak 3
- Georg Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, Vabaduse väljak 4
- Vene Teater (1926) ja restoran Astoria, Vabaduse väljak 5
- Eesti Kunstnike Liidu ateljeed ja erakorterid (1953), Kunstihoone galerii, SA Tallinna Kunstihoone Fondi kontor, Vabaduse galerii, Vabaduse väljak 6
- Tallinna Linnavalitsuse hoone, Vabaduse väljak 7
- Tallinna Kunstihoone (1934), Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kaasaegse Kunsti Keskus, Vabaduse väljak 8
- Teaduskeskuse AHHAA Tallinna filiaal, Vabaduse väljak 9
- Kunagise kindlustusseltsi EEKS-Maja hoone Vabaduse väljak 10 (1936; arhitekt Elmar Lohk[1]). Hoones asusid kohvik Kultas ja korterid; Tallinna Oktoobri rajooni moodustamisel tõsteti elanikud välja ja hoonesse paigutati Oktoobri Rajooni täitevkomitee.
- Vabaduse kell Kaarli puiestee alguses (2003)
Sisukord
[peida]Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
- 16. sajand
Harju tänava lõpus Tallinna linnamüüris asus Harju värav kahe eesväravaga (ulatusid linnamüürist kuni praeguse Vabaduse väljakuni). 1538. aastal müüriti see kaitsesüsteemide ümberkorraldamise käigus peaaegu 230 aastaks kinni.
- 17. sajand
1672. aastal alustati Toompea kaitseks Ingeri bastioni ehitamist, mis valmis 1700. aastaks. Sel ajal täitsid suure osa tulevasest Vabaduse väljakust laiad vallikraavid, mis kavatseti asendada kaitsebastionitega.
- 18. sajand
Pärast Põhjasõja lõppu suleti praeguse Roosikrantsi tänava alguses asunud püha Barbara kalmistu, kuhu viimati maeti 1710. aasta Tallinna piiramiseajal katku surnud, kuid ala jäi asustamata kuni 19. sajandi keskpaigani
Vabaõhumuuseumi tee, Tallinn
SAAMISLUGU
1. jaanuaril 2014. aastal ühinesid riigimuuseum Eesti Vabaõhumuuseum ja riigiasutus Ennistuskoda Kanut sihtasutuseks Eesti Vabaõhumuuseum. Sihtasutus jätkab maa-arhitektuuri ja maastike tutvustava muuseumina ning restaureerimise, konserveerimise ja digiteerimise kompetentsikeskusena.
Eesti Vabaõhumuuseumi lugu
1909. aastal Tartus asutatud Eesti Rahva Muuseum kuulutas 1913. aastal oma ülesandeks ka vabaõhumuuseumi rajamise. Idee said Eesti haritlased Skandinaavia ja Soome vabaõhumuuseumide külastamisest (Rootsis oli vabaõhumuuseum Skansen rajatud 1891, Norras 1897, Taanis 1901, Soomes Seurasaari vabaõhumuuseum 1909). Tõsisemate sammude astumist pidurdas Esimene maailmasõda. 1921. aastast alates kulusid Eesti Rahva Muuseumi ressursid Raadi lossi sisseseadmisele ja süvenevad majanduslikud raskused ei võimaldanud kuluka ettevõtmise - vabaõhumuuseumi ehitamise - algust.
Aastatel 1925 - 1931 tegutses Tallinnas Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing ja päevakorrale kerkis muuseumi loomine pealinna. Vabaõhumuuseumi tulevast ekspositsiooni propageerisid ning kavandasid 1920. ja 1930. aastail ka Eesti Rahva Muuseumi etnograafid I. Manninen, F. Linnus ja G. Ränk. Tallinnas oleks pidanud Pirita park-muuseum alustama tööd 1. juulil 1941, kuid algas sõda.
1950. aastast alates tõstis vabaõhumuuseumi rajamise päevakorrale Arhitektide Liit eesotsas K. Tihase ning A. Kasperi, H. Armani, G. Jommi ja teistega. Konkreetsemad ettevalmistustööd algasid 1956. aastal, seekord Kultuuriministeeriumis. Organiseerivates komisjonides tegutsesid lisaks nimetatutele arhitektid F. Tomps ja I. Sagur, ajaloolased H. Moora, G. Troska, A. Viires, O. Korzjukov.
Muuseum asutati 22. mail 1957, tegevust alustas 1. juunist samal aastal. Juulis kinnitati muuseumile 66 ha suurune maa-ala Tallinna lähedal, Kopli lahe kaldal, 19. sajandil rajatud Rocca al Mare suvemõisa alal. Külastajatele avati ehitusjärgus muuseum 1964. aasta augustis.
Nüüdseks on muuseumi territoorium 72,22 ha ja eksponeeritud hooneid 74
Rocca al Mare Kaubanduskeskus on kaubanduskeskus Tallinnas Haabersti linnaosas, mis avas uksed 1998. aastal, olles tollal esimene ja suurim omataoline ostukoht Eestis.[viide?]
2005. aastal omandas Rocca al Mare Kaubanduskeskuse Citycon Oyj – kaubanduskeskuste arendamisele ja haldamisele spetsialiseerunud kinnisvarainvesteerimisfirma.
Citycon Oyj juhtimisel avati 1. oktoobril 2008 Rocca al Mare keskuse esimene uuendatud osa. Keskust on sealt alates korduvalt renoveeritud. Selles on enam kui 54 000 ruutmeetrit äripinda ning umbes 170 rentnikku, tasuta garderoob ning üle 1300 parklakoha. Keskus asub aadressil Paldiski mnt 102.
Kaubanduskeskuse arhitekt on Meeli Truu (1946–2013).[1]
Paldiski maantee 83, 10617 Tallinn
1960. a. - ENSV Ministrite Nõukogu 30.10.1960 otsusega nr. 478. on Eesti Raudtee keskkool nr.1 ümber nimetatud 45-ks keskkooliks.
1964. a. - Vene õppekeelega 45. Keskkool ja eesti Haabersti gümnaasium kolisid uude hoonesse Paldiski maantel. Kujunes vene-eesti segakool nimega Tallinna 45. Keskkool.
1975. a. - Kooliga liitus kaheksaklassiline 9. kool. Eesti õpilased said uue hoone. Moodustatud kool sai nimeks 3. keskkool.
1993. a. - Seoses Tallinna linna struktuuri reorganiseerimisega läks Tallinna 45. Keskkool Haabersti linnaosa halduspiirkonda.
1995. a. - Kool sai eesti keele süvaõppega kooliks.
1998. a. - Tallinna 45. Keskool sai uue nime- Tallinna Mustjõe Gümnaasium.
Keila, Harju maakond
Keila on linn ja omavalitsusüksus Harju maakonna lääneosas Keila jõe ääres, Tallinnast 25 km edelas. Linn oli ühtlasi aastatel 1992–2017 Keila valla keskus.
Keila piirneb kirdenurgast Harku valla Kumna külaga, idas Saue valla Valingu külaga, lõunas Lääne-Harju valla Ohtu ja Kulna külaga, lõunas ja läänes Lääne-Harju valla Niitvälja külaga ning põhjas Lääne-Harju valla Valkse ja Tõmmiku külaga. Keila idapiir kulgeb valdavalt mööda Keila jõge.[2]
Keila pindala on 11,25 km²[3] ja elanike arv 2016. aasta alguse seisuga oli 9577[4]. Linn on elanike arvult Harju maakonnas Tallinna ja Maardu järel kolmas.
Esmakordselt mainiti Keilat (Keikæl) kirjalikes allikates 1241. aastal kümne adramaa suuruse külana[5]. Hiliskeskaegses Eestis oli Keila üks viieteistkümnest linnaprivileegideta alevist[6]. Liivi sõja ajal sai see tõsiselt kannatada ning pärast sõda jäi Keilasse vaid kirikuküla[7]. 1925. aastal sai Keilast alev ja 1938. aastal kolmanda astme linn[8].
Keila oli keskajal lähipiirkonna põllumajanduslik keskus. 20. sajandi algul arenes seal tekstiilitööstus ning Nõukogude ajal üldine tööstustootmine. Tänapäeval on suurimad tööandjad AS Harju Elekter, Ensto Ensek AS ja AS Draka Keila Cables.
Tähelepanuväärseks hooneks võib pidada Keila kirikut, mis on Harjumaa suurim keskaegne maakirik[9] ja mille kirikutorn on Põhja-Eesti maakirikute seas üks kõrgemaid (50 meetrit)[10]. Keilas asus vasallilinnus, millest on tänapäeval alles ainult varemed. Linnusega oli seotud Keila mõis, mis kujunes üheks tähtsamaks Liivi ordu tugipunktiks Tallinna ümbruses.[11] Alates 1989. aastast tegutseb mõisa peahoones Harjumaa Muuseum.
Linna läbib elektrifitseeritud Tallinna–Keila raudteeliin, mis hargneb seal Paldiski ja Riisipere liinideks. Raudteejaam ise pärineb 1870. aastast ja see on mänginud olulist rolli linna arengus.
)
Dunkri, Tallinn
Dunkri tänav on tänav Tallinna vanalinnas.
Dunkri tänav algab Raekoja platsilt ja kulgeb läände, kuni jõuab Rataskaevu tänavale. Tänav on umbes 130 m pikk. Suurim majanumber tänaval on 11.[1]
Dunkri tänav kujunes 11. sajandil ja oli osa lõuna poolt tulevast kaubateest ehk Pärnu maanteest.
Minevikus on Dunkri tänav kandnud Vana Tooma tänava nime.
Solaris on Tallinna kesklinnas Estonia puiestee ja Rävala puiestee vahel asuv kultuuri- ja kaubanduskeskus, mis avati 9. oktoobril 2012. Hoone ehitati 2009. aastal peaaegu täielikult lammutatud Sakala keskuse asemele.
Hoones on Nordea Kontserdimaja (kuni maini 2014 Nokia Kontserdimaja), seitsme saaliga Apollo Kino (kuni oktoobrini 2015 Solaris Kino) ja väärtfilmikeskus Artis.
Solarise arhitekt on Raivo Puusepp. Keskuse aadress on Estonia puiestee 9.
Paldiski maantee 83, 10617 Tallinn
